Küsimusele oleks lihtsam vastata, kui oleks teadjaid, kes formuleeriks inseneride ettevalmistamise hetkeolukorra ohud ja nõrkused ning tooks välja nende peamised põhjused. Veel enam – vaja oleks teada, missugust kompetentsi ootavad tööandjad lõpetajatelt nelja-viie aasta pärast.

Paraku selliseid teadjamehi ja -naisi pole ei meil ega ka mujal ning seetõttu tuleb käimasoleva kõrgharidusreformi loomise ja nende kaasmõjudega ise arukalt hakkama saada. Kavandatava reformi eesmärk on suurendada kõrgkoolide vastutust õppekvaliteedi tagamisel, parandada õiglasemat juurdepääsu kõrgharidusele. Harjumuspärase riikliku koolitustellimuse põhise rahastamise asemel hakatakse kõrgkoolidele maksma tegevustoetust ja õppemaksu ei tohi enam koguda ehk tagatakse õiglane juurdepääs kõrgharidusele. Kui palju õppekohti õppekavade lõikes avada, jääb kõrgkoolide otsustada ja vastutada – Haridus- ja Teadusministeerium loodetavasti toetab valikut tegevustoetuse kaudu.
Oleme olukorras, kus ühiskonnas on nii töö- kui ka tööjõupuudus ja järgmistel aastatel üliõpilaste arv langeb. Haridus- ja Teadusministeeriumi uuringu andmeil õppis 2010./11. õppeaastal meie kõrgkoolides 69 113 üliõpilast, neist riigieelarvelistel õppekohtadel 35 184 ja riigieelarvevälistel 33 929 tudengit. Suur osa inseneriasjanduse õppekavadest kuulub tehnika, tootmise ja ehituse valdkonda. Nende valdkondade üliõpilaste osakaal on viimasel kümnendil pidevalt kasvanud – kui 2001./02. õppeaastal oli see 18%, siis 2010./11. õppeaaastal 22%.
Riigieelarveväliste üliõpilaste konkurentsitult suurim

osakaal on olnud sotsiaalteaduste, ärinduse ja õiguse õppevaldkonnas. 2010./11. õa-l õppis nimetatud alal 57% riigieelarve välistest üliõpilastest, 2001./02. õa-l isegi 62%. Tehnika, tootmise ja ehituse õppevaldkonnas oli see arv 2010./11. õa-l vaid 14%. EASi tellitud Eesti juhtimisvaldkonna uuringu üks järeldus on see, et meie ettevõtted on planeerimise vajadust teadvustanud, kuid valdavalt tehakse lühiajalisi plaane. Plaanid on seotud eelkõige finantsjuhtimisega ning puudu jääb kavadest, mis arvestavad turu, tehnoloogia ja tööjõu arenguvajadust. Kui ettevõtetel puuduvad tööjõu arengukavad ja ka suurema üldistusastmega majandussektorite tööjõuvajaduse prognoosidest mõjusamad on vastuvõtu reklaamilubadused, siis paraku on üliõpilaste eelistused õppekava valikul sageli juhuslikud.
Pooled insenerivaldkonna õppekavade üliõpilastest õpivad poole koormusega ja lõpetajate ning õpingute katkestajate arvud on samas suurusjärgus. Pidades silmas inseneriharidust, pole peamine hirm mitte see, et võib kaduda teatud hulk tasulisi üliõpilasi – see on pigem teiste õppevaldkondade oht. Inseneriharidust arvestades on reformi võtme-eesmärk pigem õppekvaliteedi ja üliõpilaste õpimotivatsiooni parandamine ning lõpetajate arvu suurendamine. Kvaliteedi tagamine insenerihariduses ei seisne massidele panustamises, vaid kavandatud muudatused peaksid suunama ülikoole ja rakenduskõrgkoole paremini fokuseerima oma missiooni ja visiooni, samuti tuleb üliõpilaste vabadust tasakaalustada vastutusega. Üliõpilase põhitööks peab saama õppimine!

Enno Lend

Tallinna Tehnikakõrgkooli rektor